Õigus suhelda lapsega
 Lapse õigus suhelda oma vanematega

 Õigus perekonnaelule on riigi poolt kaitstud. See tähendab, et kaitstud ei ole mitte ainult abielud ja pered, vaid ka vanemate ja laste vaheline side – isegi siis, kui vanemad elavad lahus.

 Igal lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga ka pärast lahutust või lahkuminekut.
Isegi kui vanemad omavahel ei läbi, ei tohi see takistada lapse suhtlust kummagi vanemaga.

 Vanemal ei ole õigust takistada lapse suhtlemist teise vanemaga.
 Kui last kasvatab keegi teine (näiteks vanaema või hoolduspered), ei tohi nad rikkuda lapse ja tema vanemate suhteid.

 Kui laps kardab ühte vanemat või ei soovi temaga mõjuvatel põhjustel suhelda,
ei tohi last sundida – see võib olla vastuolus lapse huvidega.

 Tänapäeval töötavad paljud vanemad kodust eemal. See ei vabasta neid kohustusest hoolitseda lapse eest.
Vanem peab selliseid otsuseid lapsega arutama ja püüdma jääda tema elu osaks – isegi kaugelt.

 Kohtupraktika näitab:
kõikide vaidluste korral eelistatakse lapse huve, mitte vanema õigust suhtlemisele iga hinna eest.
Isegi kui kohus on suhtlemise lubanud, peavad kohtumised olema reaalselt teostatavad ja lapsele sobivad.

 Vanemad on kohustatud toetama suhtlust, mitte seda takistama.
Kui üks vanem läheb tööle välismaale, peab ta siiski otsima viise, kuidas lapsega kontakti hoida – nii tegudes kui sõnades.

 Lahutuse või lahkumineku korral määratakse suhtluskord kohtu kaudu, kui vanemad kokkuleppele ei jõua – alati lapse huve ja olukorda arvestades.

 Allikas: „Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“, teine täiendatud trükk, lk 279–280.